EPDM-kummi eelised ja puudused

Etüleenpropüleendieenmonomeer (EPDM) peab vastu päikesevalgusele, osoonile, hapnikule, vananemisele, hapetele, leelistele, veele ja rasketes ilmastikutingimustes. See lõhnavaba elastomeer tagab ka suurepärase värvipüsivuse ja kõrge kuumakindluse. Tavaliselt on töötemperatuurid vahemikus -70 ° C kuni 250 ° C. Kõik EPDM-kumm ei ole ühesugused, mistõttu etüleenisisalduse ja kasutatavate dieenide erinevused võivad mõjutada füüsikalisi omadusi.

EPDM tagab üldiselt hea tõmbetugevuse ja elastsuse. Tõmbetugevust, vastupidavust purunemisel purunemisel mõõdetakse naelades ruuttolli kohta (PSI). EPDM-i puhul jäävad tüüpilised väärtused vahemikku 1000 PSI. Elastsust - materjali võime mõõta oma normaalset kuju pärast venitamist või kokkusurumist - väljendatakse protsentides. EPDM-i puhul jääb see protsent tavaliselt vahemikku 300%.

EPDMi peamine puudus on ebarahuldav vastupidavus teatud kemikaalikategooriatele. Lisaks bensiinile, diislikütusele ja mootoriõlile ei soovitata EPDM-i kasutada koos sünteetiliste diesteriõlidega, määrdeainetega, mida leidub teatud tüüpi tööstusmasinates. EPDM tagab ka mitterahuldava vastupidavuse freoonile, kategooria fluorosüsivesinikele, mida kasutatakse külmutusagensitena.

Silikoonide, nitriilide või termoplastsete elastomeeride (TPE) asemel kasutatakse mõnikord kohandatud EPDM tihendeid. Silikoonid taluvad madalamat ja kõrgemat temperatuuri, kuid neil puudub EPDM-i vastupidavus hõõrdumisele, lõikamisele ja rebenemisele. EPDM tagab ka parema tõmbetugevuse. Kütuste, rasvade ja õlide vastupidavuse tagamiseks on nitriil parem valik. TPE maksab rohkem kui EPDM-kumm, kuid on taaskasutatav.